Nõuanded

KUIDAS VÕRRELDA KOERTE VALMISTOITE

Iga koerakasvataja ja koeraomanik on kogenud, mis tunne on silmitsi seista koeratoitude laia valikuga. Sobiva dieedi valimisest on saanud segadusse ajav protsess. Mis on parim minu koerale ja kuidas ma seda teada saaksin? Lemmikloomatoitude etiketid annavad paki sisu toitelise väärtuse kohta piiratud informatsiooni. Järgnev peaks aitama loomaomanikel hinnata loomade kommertstoite.

Etiketi sisu lemmikloomatoitudel on erinevates maades pisut erinev. kuid EÜ maades on need küllaltki sarnased. Lemmikloomatoitude etiketid peaksid tavaliselt sisaldama järgmisi punkte:

• toote kirjeldus (nimi, loomaliigid, toite-eesmärk, täistoit või toidulisand)

• keskmine toorproteiini, toorrasva, toortuha, toorkiu ja niiskuse sisaldus

• säilivusaja lõpuni garanteeritud mikroelementide (nagu näiteks vask) ja A-vitamiin, D3-vitamiin ning E-vitamiin sisaldus

• üksikute koostisosade või nende gruppide loetelu kaalu vähenemise järjekorras

• toitmisjuhend

• netokaal

• säilivusaeg (“Parim enne” kuupäev ja partii number)

• tootja või maaletooja aadress

See on see, mis on seadusega määratud, aga see ei anna tarbijale küllaldast informatsiooni, et teha õige valik erineva valgu-, rasva- või niiskusesisaldusega toitude vahel. Sama seadus ei luba pakendil lisainformatsiooni energiasisalduse, seeduvuse või vajalike rasvahapete lõhustumise kohta. Süsivesikute mainimine etiketil on mittekohustuslik ja praktiliselt ei tehta seda kunagi. Kuid selle saab kergesti välja arvutada (vt. edaspidi).

Analüüs

Keemiline analüüs näitab mitmete toitainete protsentuaalset sisaldust toidus. Protsendid on võrdelised grammidega 100 grammi toote kohta. 30 % valku tähendab, et 100 grammi toitu sisaldab 30 grammi valku. Keemiline analüüs näitab valgu kogust toidus, kuid ei ütle midagi selle kvaliteedi või seeduvuse kohta. Karvad ja nahk on samuti valgud, kuid seedumatud. Seepärast peab keemilist analüüsi kasutama koos koostisosade loeteluga, milles on ära nimetatud valguallikad.

Uurides ja võrreldes lemmikloomatoitude analüüsinäite, tuleb kindlasti arvesse võtta toidu niiskuse- (vee-) sisaldust. Lemmikloomatoidud erinevad suuresti oma veesisalduse poolest. Kasside ja koerte kuivtoidud sisaldavad tavaliselt 6-14 % vett, aga mõned konservtoidud isegi kuni 70-80 % vett. Paikapidava toitainete võrdluse saamiseks on vajalik toitainete sisaldused konverteerida kuivaine alusel.

Toitude võrdlus etiketi järgi (= nagu söödetakse)

Toit A (kuiv) Toit B (kuiv) Toit C (konserv)

Valk 30 % 20 % 6 %

Rasv 20 % 10 % 5 %

Niiskus 8 % 8 % 80 %

Toitude võrdlus “kuivaine alusel”

Toit A (kuiv) Toit B (kuiv) Toit C (konserv)

Valk 32.6 % 21.7 % 30 %

Rasv 21.7 % 10.9 % 25 %

Niiskus 0 % 0 % 0 %

Valem: toitaine (näit. valgu) % jagada dieedi kuivainesisaldusega

Kuivainesisaldus = 100 % – niiskuse %

Toit A: (30 : 92) x 100 = 32.6 % valku kuivaines

Toit C: ( 6 : 20) x 100 = 30 % valku kuivaines

Koostisosade loetelu

Koostisosade loetelu on kokkuvõte tähtsamatest kasutatud toiduainetest. Tootjal on valida, kas deklareerida koostisained individuaalsete nimetuste all või grupeerida need kategooriate järgi. Kvaliteetsarjad valivad esimese meetodi. See annab tarbijale kõige detailsemat informatsiooni. Kui deklareerida koostisained üksikult, näiteks: kana, kanaliha jne., siis saab tarbija otsustada kasutatud valkude kvaliteedi üle. Teise meetodi korral võib etiketilt leida “liha ja loomsed produktid” ja see ei viita sellele, missugust osa loomast on kasutatud, millise kvaliteediga on valgud ning isegi seda, millise looma liha on kasutatud.

Koostisained on loetletud pingerea alusel – esimesel kohal on need ained, mida on koguseliselt kõige rohkem, järgnevad ülejäänud koguse vähenemise järjekorras. Samuti näeb tarbija seda, kas proteiiniallikana on kasutatud teraviljavalke. Üldiselt on teraviljavalgud loomsetest valkudest madalama kvaliteediga nii nende aminohappelise koostise, söödavuse kui seeduvuse poolest. On tähtis, et koeratoitudes kasutatav valk oleks peaaegu eranditult loomse päritoluga. Koostisosade loetelu näitab ka seda, kas kasutatud õlid ja rasvad on taimse või loomse päritoluga. Kõik sarjad ei loetle rasvade allikat vaid märgivad tootelehele “õlid ja rasvad”. Enamgi veel mõned sarjad ei anna mingit infot toote valmistamisviisi kohta. Toiduvalmistamise tehnoloogia kvaliteet ja sanitaarsed standardid valmistamisprotsessi vältel on erinevate tootjate puhul erinevad. Ainsaks indikaatoriks on tootja reputatsioon ja paraku sedagi mitte alati.

Energia

Energia või kalorid on lemmiklooma esmane vajadus. Kalorid on keha kütus. Toitmise eesmärk on tasakaalus hoida looma energiavajadus ja pakutav energiakogus. Kuna loomad söövad, et rahuldada oma kalorivajadust, ei söö nad protsente. Loom vajab täpselt ühepalju kaloreid ükskõik, kas ta sööb dieeti A, B või C. Koer peab koguseliselt rohkem sööma toitu, mis sisaldab vähem energiat 100 g kohta, kui toitu mille energiasisaldus on suurem. Seetõttu peab energiarikkama toidu pakk kauem vastu ja selle tulemusena on ka toidupäeva maksumus väiksem. Kahjuks ei luba seadus etiketil näidata energiasisaldust (kcal / kg metaboliseeruvat energiat). Selle informatsiooni leiab tootjate poolt välja antavatest brošüüridest või saab välja arvutada etiketil oleva info alusel (vt. edaspidi). Sissesöödava toidukoguse võrdlemine energia alusel on parim võimalus võrrelda omavahel erinevaid tooteid, eriti siis kui võrrelda konserv- ja kuivtoitu.

Toote energiasisalduse saab välja arvutada etiketilt või määrata söötmiskatsetega loomadel. Toidu testimine söötmiskatsete seeriaga on kõige põhjalikum ja usaldusväärsem valikumeetod. Need andmed peegeldavad toidus sisalduvat tegelikku energiakogust, mida loom ära kasutab. Tarbija peaks olema teadlik sellest, et söötmiskatsete kasutamine pole vajalik, kui tootja kasutab “kalkuleerimismeetodit”. Tooteetiketilt ei saa mitte mingisugusel viisil teada, kas toitu on esitatud söötmiskatseteks või mitte, kui pakendil pole AAFCO (Association of American Feed Control Officials) või NRC (National Researche Council) märget. Tooted võivad olla, kas koostatud või testitud vastavalt AAFCO või NRC menetlustele ja soovitustele.

• “koostatud”: lihtsalt rahuldab AAFCO või NRC poolt püstitatud nõuetele

• “testitud”: toode on läbinud AAFCO või NRC söötmiskatsed, kas täiskasvanud loomadel või teistes elujärkudes nagu tiinus, laktatsioon või kasvuperiood.

Kõrgekvaliteediliste koostisainete puhul on söötmiskatsete korral mõõdetud metaboliseeruva energia väärtused suuremad, kui arvutuslikult saadud. Kalkulatsioonil on see puudus, et kasutatakse keskmisi väärtusi seeduvuse ja kvaliteedi kohta. Seetõttu “karistatakse” kvaliteetprodukte rohkem kui 15 %iga, sellal, kui halvakvaliteedilised toorained tulevad arvutustest välja liiga soodsalt.

Juhtnöörina olgu toodud kerge viis arvutada metaboliseeruva energia (ME) sisaldust toidus etiketil oleva informatsiooni järgi:

100 % -(valgu % + rasva % + tuha % + kiu % + niiskuse %) = süsivesikute %

1 g valku = 3.5 kcal ME

1 g rasva = 8.5 kcal ME

1 g süsivesikuid = 3.5 kcal ME

Näiteks toit A

30 % valke (= 30 g valku / 100 g toidus) x 3.5 = 105 kcal / 100 g

20 % rasva (=”20″ g rasva / 100 g toidus) x 8.5 = 170 kcal / 100 g

31 % süsivesikuid (=”31″ g süsivesikuid / 100 g toidus) x 3.5 = 108.5 kcal / 100 g

Kokku: 383.5 kcal / 100 g (või 3835 kcal / kg)

Et välja arvutada, kui palju vajab koer kindlat toitu päevas, tuleb esmalt välja arvutada päevane energiavajadus olenevalt koera kaalust ja aktiivsusest.

Valem: ME vajadus = K x KM 0,67

ME = metaboliseeruv energia

K = konstant (vastavalt energiatasemele, mitteaktiivne: K = 132; aktiivne: K = 145; väga aktiine: K = 200; kelgukoerad: K = 300)

KM = kehamass

Näiteks vajab 4 – aastane, 15 kg raskune ja aktiivne koer 889 kcal / päevas. Ülal kalkuleeritud toitu (3835 kcal / kg) vajab ta 232 g päevas. Toitu, mis sisaldab 3335 kcal / kg, vajab ta 267 g päevas. Niisiis on ka valkude, rasvade ja süsivesikute sissevõetud hulk erinev ja seda saab sarnaselt ka välja arvutada.

Söötmisjuhendid

Etiketid peavad sisaldama ka soovitatud toidukoguseid, mis on väljendatud kassile või koerale päevas söödetava toidukogusena. Selged ja detailsed söötmisjuhendid aitavad tarbijal ennetada segadusse ajavaid kalkulatsioone, mille tulemuseks võivad olla valed toidukogused. Kutsikate ja kassipoegade toidud peavad pakkuma eri toidunorme, olenevalt vanusest ja kaalust, kuna kasvu ajal on toitainete vajadus otsustava tähtsusega. Aga pidage meeles: toitmisjuhendid on üldised soovitused. Mõnikord on õige konditsiooni säilitamiseks vaja rohkem või hoopis vähem toitu, olenevalt looma aktiivsuse või väliskeskkonna muutustest.

Kahjuks ei saa toitude kvaliteeti võrrelda lihtsalt pakendit lugedes. See vajab aega ja omaniku või kasvataja teadmisi ja isegi siis saab etiketilt piiratud informatsiooni. Kui te ei suuda ise jõuda mingisugusele järeldusele, palun küsige häbenemata oma loomaarstilt.

Kuidas teha kindlaks, et teie koeral või kassil on kirp.

Sageli jäävad kirbud teie lemmikute karvades märkamatuks. Seda eriti kui koera/kassi kasukas on tumedat värvi.

Kui teie koer või kass ennast kratsib ja kõhvitseb ning teil on alust kahtlustada kirbu olemasolu, siis oma kahtluste kinnituseks või ümberlükkamiseks tehke väike katse.

Võtke kamm, poorne lumivalge paber ja veepihusti. Paberiks sobiks kõige paremini filter- või kuivatuspaber, mis hästi vett imaks ja veepihustiks triikimisprits.

Asetage koer/kass paberi kohale ja kammige teda. Kammimise käigus pudenevad paberile tolm ja karvades olev mustus. Seejärel pritsige paber ja sellel olevad kübemed märjaks.

Kui märkate, et osade mustuseterakeste ümber ilmuvad pruunikad laialivalguvad viirud, siis on tegemist kirbu väljaheidetega ja teie lemmikul on kirp (kirbud).

PARASIIDID

Parasiitidest on levinuim pahandusetekitaja KIRP. Kirbud võivad paljuneda toitudes ükskõik kelle verest, seega pole nende eest kaitstud ei lemmikloomad ega ka nende omanikud. Kirpude esinemise puhul on loomal peamisteks nahamuutusteks tugev kihelus, kõõm, karvade väljalangemine, korbad. Kihelusest tuleneva kratsimise tagajärgedeks võivad olla nahavigastused ja põletikud. Kirbud levitavad ka ühte koera paelussiliiki – koeraviiki, kelle munad saavad areneda vaid inimese- ,koera- ja kassikirpudes. Paelusstõvega kaasnevad sümptomid on üsna sarnased pärakupaunade põletiku tunnustega – koer sõidab tagumiku peal, päraku ja sabajuure ümbruse nahk kiheleb, võib esineda korpasid ja karvade väljalangemist samas piirkonnas. Mitmed väikeloomadel parasiteerivad paelussi- ja ümarussiliigid nakatavad ka inimest ja eriti ohtlikud on nad lastele. Selle ärahoidmiseks on vaja anda oma lemmikloomale kord kvartalis ussirohtu, ka siis kui ta üldse väljas ei käi ning vastavalt vajadusele teha kirbutõrjet.

TÄID parasiteerivad lemmikloomadest koeral, kassil, meriseal ja küülikul aga ka hiirtel, rottidel ning lindudel. Erinevalt kirpudest on täid liigispetsiifilised ning parasiteerivad kogu oma elu ühel ja samal loomal. Tunnusteks on mõõdukas kihelus pea-, kaela- ja kubemepiirkonnas, kõõm ja karvade väljalangemine või ka leemetavad karvavabad laigud.

Erinevalt kirbust ja täist, kes on kergesti märgatavad, on LESTALISI (v.a. puuki)raske palja silmaga näha, kuna nende mõõtmed on väga väikesed ning mitte kõik ei parasiteeri nahapinnal vaid ka epidermises, karvanääpsus, kuulmekäigus, ninasõõrmetes. Nad jagunevad kõõma-, kuulme-, sügelis-, vagel-, süüdik- jpt. lestadeks. Peamisteks kliinilisteks tunnusteks lestalistega tabandumise korral on kihelus, punetus, kõõm, karvade väljalangemine, korbad.

Inimesel, kelle lemmik põeb sügelis- või süüdiklesttõbe, võib esineda löövet, mis väljendub väikeste punaste täppidena kõhul, rinnal ja kätel, mis aga kaovad tema looma ravimisel.

Üks tilk, kaks tilka, kolm tilka…

Halloo! Kas loomaarst kuuleb? Kuulge, mu kass on kõhust kinni. Istub kasti peal ja mitte midagi ei tule.

Tavaliselt ei ole teie kass mitte kõhust kinni vaid teda on tabanud nõndanimetatud kasside tsivilisatsioonihaigus – alumiste kuseteede haigestumine e. kasside kuseteede sündroom (inglise keeles kasutatakse lühendit FUS – Feline Urinary Syndrom), mis hõlmab enda alla terve rea kodukassidel esinevaid erinevate tekkepõhjustega alumiste kuseteede haigusi. Statistilistel andmetel on loomakliinikutesse vastuvõtule tulevatest kassidest 9,6 % selline haigussündroom. See sündroom on tõsiseks katsumuseks nii loomaarstidele kui ka loomaomanikele ning tublisti vaevavaks kassidele enestele.

Haigus võib alata kiirelt või areneda nädalate jooksul. Loomaomanikud näevad kassi tavalisest kauem liivakastil pingutamas ning arvavad ekslikult, et kassil on kõhukinnisus. Esimesteks haigustunnusteks võivad olla ka sagenenud urineerimine, “sirtsutamine”, pissimine suvalistes selleks mitte ettenähtud kohtades. Uriinis võib olla verd ja uriin haiseb tugevamalt kui tavaliselt. Niisuguses seisundis kassile tuleks kiiresti abi otsida loomaarstilt, sest eelpooltoodud nähud võivad lõppeda kusiti täieliku sulgumisega ja see viib hädad saatusliku lõpplahenduseni – teie lemmik võib surra üldise mürgistuse tagajärjel. Peale esmakordsete haigustunnuste ilmnemist, kui midagi tõsist ette ei võeta, korduvad need suure tõenäosusega poole aasta jooksul taas.

Haigestuda võivad mõlemast soost kassid, kuid ohustatumad on isased, sest anatoomiliste iseärasuste tõttu võib neil välja areneda kusiti täielik sulgumine. Harva esineb haigestumist alla aastastel kassidel. Tavaline patsient on 2 kuni 6 aastane, isane, kastreeritud, tubane, liigse kehakaaluga ja igasugust kuivtoitu sööv kass. Teistest sagedamini haigestuvad pärsia kassid, sest nad on väheliikuvad ja reeglina üsna tüsedad.

Alumiste kuseteede haiguste põhjused võivad olla mitmesugused, kuid üheks sagedasemaks süüdlaseks on kuseteede ummistumine kuses olevate magneesiumi-, ammooniumi- ja fosfaatsoolade kristalliseerumisel tekkinud kusekividega ehk struviitidega. Peamist rolli nende kristallide tekkel mängib kuse happesuse muutumine aluseliseks.

On tehtud väga palju katseid selgitamaks välja milline osa uriini happesuse muutumisel on erinevatel toitudel ja kuidas saaks erinevate dieetidega kusekivide teket ära hoida ning juba tekkinud probleeme ravida. On tehtud kindlaks, et toit, mille ainevahetuse tulemusena on uriin happelisem (optimaalselt pH 6,6), aitab haigestumist ära hoida. Kodukassid on nn. tõelised lihasööjad. Võrreldes kõigesööjate ja taimetoiduliste loomadega on lihasööjate uriin tunduvalt happelisem, sest lihas leidub palju aminohappeid. “Maakassid” püüavad hiiri ja reguleerivad sellega ise oma uriini happesust. Tänapäeva linnakassid aga on tubased, hiiri ei jahi, mõnulevad magada ja krõbinaid krõbistada. On kindlaks tehtud, et suurtes kogustes teravilja ja väheses hulgas lihaproduktide kasutamine terves reas odavates kommertstoitudes, mida müüakse tavalistes toidupoodides, võib kaasa aidata alumiste kuseteede haiguste arenemisele. Samuti ei ole hea kassitoitu pidevalt vahetada ja pakkuda kassikesele vahelduvat menüüd, sest ümberharjumine uue toiduga tekitab stressi ning see omakorda soodustab soolade kristalliseerumist uriinis. Kuivtoitu valides eelistage kõrgema rasvasisaldusega toite, sest neid süües on kasside väljaheited vähesema kuivainesisaldusega, koguselt väiksemad ning sisaldavad vähem niiskust. Kuna vedeliku tarbimine on kõikide kuivtoitudega ühesugune, siis rasvarikka toidu tarvitamisel eritatakse rohkem vedelikku uriiniga. Suurenenud uriini eritus ja sagedasem “kastil käimine” ei lase soolakristallidel kusiti valendikus tekkida.

Nüüd tahaksite kindlasti teada, kuidas siis oma kassikest õigesti toita? Kindlaid juhiseid on kõigile korraga väga raske anda, kuid mõned lihtsamad kuldreeglid oleksid:

• kvaliteetne (parem kui teie oma loomaarsti soovitatud) kuivtoit olgu kassile pidevalt saadaval

• ärge vahetage tihti toidusarju vaid püüdke jääda truuks ühele toidule

• konservidega toites on oht väiksem (kuid on olemas ka madalakvaliteedilise konserve, mille kohta see reegel ei kehti)

• valige rasvarikkam toit (rasv olgu loomne)

• mida odavam toit, seda vähem on temas liha ja rohkem teravilja ning seda aluselisem on uriin

• värske joogivesi olgu alati vabalt saadaval (kui kass siiski joob vähe, siis eelistage konserve)

Jälgige kuivtoidu pakendil märgitut ja vaadake, kas sellele on lisatud happesust reguleerivaid aineid ammoniumkloriidi ja DL-metioniini, sest need hoiavad uriini pH vajalikul tasemel.

Arenenumad riigid, kus veterinaardietoloogia on kõrgemal tasemel, maadeldakse kasside kuseteede haiguste vallas juba uute probleemidega. Hapustavate ainete lisamisega toitudele saavutatakse kõrvalefekt, kus uriini happesus muutub liialt suureks ja hakkavad tekkima kusekivid mida medikamentide ja dieediga lahustada ei saa. Need kusekivid on kaltsium oksalaadid. Happeline uriin lahustab struviite, kuid soodustab oksalaat-kivide moodustumist.

Nahk on tervise peegel

BAKTERIAALSED NAHAHAIGUSED

Nahk on alati kaetud arvukate bakteri-ja seeneliikidega ning inimene või loom elavad nendega tasakaalus. Teatavate nahaprobleemide, muutuste ja vigastuste esinemisel aga võib muutuda naha rasu-ja niiskusesisaldus, pH, temperatuur ning nahk muutub põletikele vastuvõtlikuks ja kehapinnal olevad bakterid saavad võimaluse organismi tungida. Bakteriaalsed nahahaigused jagunevad pindmisteks ja süvamisteks. Pindmised nahahaigused lokaliseeruvad vaid pealisnahas, paranevad tavaliselt armi jätmata, kestavad lühikest aega ja mõjutavad harva organismi üldseisundit. Siia kuuluvad lööve, haudumine, märg nahapõletik, karvanääpsu põletik. Peamised tunnused on niisked ligased karvaalad, valulikkus, haavandid, korbad, ebameeldiv lõhn .Äge märg nahapõletik tabandab rohkem pikakarvalisi ja tihedakarvalisi tõuge. Nahavoldidermatiit aga kokkerspanjeleid (mokavolt), bulldoge, boksereid, sametkoeri, pekingi lossikoeri ja mopse. Karvanääpsu põletik võib esineda kõigil koeratõugudel, sagedamini aga noortel koertel puberteedieas. Süvad nahapõletikud kahjustavad kõiki nahakihte, paranemisel tekib armkude, muutub organismi üldseisund ning kulg on tihti krooniline. Peamised tunnused on seotud üldseisundi muutustega – palavik, loidus, isutus ning valulikkus, punetus ja turse tabandunud piirkonnas.

SEENHAIGUSED

Seenorganismide poolt esilekutsutud haigusi nimetatakse mükoosideks. Eristatakse pindmist, süvamist ja süsteemset mükoosi. Seenorganismid, kes parasiteerivad meie koduloomadel, elavad naha sarvkihis, karvades, küünistes ja toituvad keratiinist. Pindmisse mükoosi e. dermatofütoosi haigestuvad kergemini noorloomad, kuna nende immuunkaitse ei ole veel lõplikult välja arenenud ja ka karvakasv on kiirem, vanad loomad, kelle immuunkaitsevõime on nõrgenenud, haiged loomad. Sagedased on dermatofütoosid kassidel – sellest ka rahvasuus levinud nimetus “kassihaigus”. Enam ohustatud on pikakarvalised kassid, kuna neil on raskem oma kasuka eest hoolitseda.

Siinjuures olgu märgitud, et selle “kassihaiguse” levitamises vaid kasse süüdistada on ilmne ülekohus kasside suhtes. Selle haiguse edasikandjaks võib olla kes iganes, ka inimene ise, mitte aga kodus vaguralt istuv toakass. Kass on haiguse õnnetu ohver, kuna ta on sellele kõige vastuvõtlikum.

Kliinilisteks tunnusteks pindmiste seenhaiguste korral on karvavabad või murdunud karvadega laigud eriti pea ja esikäppade piirkonnas mis vastavalt tekitajale võivad olla ilma naha reaktsioonita või vastupidi-punetavad, kõõmased ja tugevasti kihelevad.

HORMONAALSED HAIGUSED

Nahka mõjustavad paljud hormoonid, näiteks kilpnäärme-, neerupealise koore-, sugu- ja ka kasvuhormoonid. Sagedamini esinevad koerte hormonaalsed haigused on seotud kilpnäärme ala- ja neerupealsete koore ületalitlusega. Kassidel on nahamuutusi põhjustavad hormonaalhaigused harvaesinevad. Kliiniliste tunnustena esineb muuhulgas sümmeetrilist karvakadu eriti koonul, kaelal, tagakäppadel ja sabal. Nahk tundub külmana, karv on kuiv habras ja langeb kergesti välja. Iseloomulik on kiheluse puudumine tabandunud aladel ning tavalisest õhem või paksem nahk. Haigestuvad peamiselt keskealised ja vanemad koerad.

ALLERGIA

Allergia on kaasasündinud või eluajal omandatud kalduvus reageerida immuunkaitsega mingile kindlale ainele – allergeenile. Allergeen võib organismi sattuda toiduga, sissehingatava õhuga, läbi naha või looteeas ema verega. Tavalised allergeenid loomade lähemas ümbruses on tolm, kõõm, hallitusseened, õietolm. Allergilise reaktsiooni peamised sümptomid on kihelus ja naha punetus. Koer lakub tavaliselt käppasid, nakitseb käpapadjandite vahesid ja kratsib näopiirkonda, eriti silmade ümbrust. Kassidel esineb peapiirkonnas tugev kihelus ja väikesed korbaga kaetud haavandid. Tuleb ette ka pidevat esi-ja tagakäppade ning kõhupiirkonna lakkumist, mille tagajärjeks on karvavabad laigud.

Tahaksin teile veelkord südamele panna seda, et taoliste sümptomite märkamisel oma looma juures ei tohi hakata uisapäisa tegutsema, vaid tuleb koheselt arsti juurde pöörduda ja mitte lasta haigusel süveneda. Sagedamini tehtavad vead on seotud just pesemisega. Paljude nahaprobleemide puhul (märg nahapõletik, seenhaigused, lestad) on pesemine ja ka ujutamine vastunäidustatud. Vesi levitab haigustekitaja nakkuskoldest ka teistesse kehapiirkondadesse ja hävitab laboruuringuteks vajalikke jälgi. Aga kiusatus kõõmendavat ning sageli väga halvasti lõhnavat ja kokkukleepunud karvadega looma vanni pista on väga suur. Ja kui tuuakse veel “seifkaardi” seep ka lagedale, siis…

On vist paras aeg rääkida sellest, et millal ja millega on siis pesemine näidustatud. Teatud naha ja karvaprobleemide puhul määrab loomaarst teie loomale pesemiskuuri ravishampooniga. Ravipesu erineb tavalisest pesust selle poolest, et protseduuri tuleb teha sageli mitu korda nädalas.

Hõõruge eelnevalt niiskeks kastetud loom hoolikalt spetsiaalshampooniga sisse nii, et see jõuaks ka nahani ning masseerige pidevalt 10-15 minuti jooksul, eriti tabandunud kohti. Kui need on valulikud, siis hõõruge õrnema survega kuid ärge jätke töötlemist pooleli looma protesteerimisest hoolimata. Loputage oma lemmik hoolega voolava vee all ning üritage ta kiiresti ja samal ajal ettevaatlikult kuivaks hõõruda, et kasukas niiskeks ei jääks. Kui loom ei karda võite kasutada fööni.

Tavalise pesemise võtame ette siis, kui loom on ennast ära määrinud. Pärisnahas asetsevad karvafolliikulid, kuhu suubuvad rasu-ja higinäärmed, eritavad niiskust, et säilitada naha elastsust. Ruumides leiduv olmetolm hakkab nahale ja ka karvadesse kleepudes pikapeale takistama naha rasueritust ja õhuvahetust. Tekivad ebameeldivad lõhnad ning karv tuhmub.

Lemmiklooma pesuvesi peab olema kehasoe ning parajas koguses – kõhuni. Väga tähtis on ka õige pesemisvahendi valik. Mingil juhul ei tohi kasutada inimestele mõeldud seepe-shampoone, kuna neis sisalduvad lõhna-ja värvained võivad loomadele mõjuda nahka ärritavalt ning kui meie nahk on happeline (pH 5,5), siis loomadel on see leeliseline (pH 7,5).Valesti valitud shampoon kuivatab liigselt looma nahka muutes ta põletikele vastuvõtlikuks, tavaliselt kaasneb ka kõõma teke. Õige pesemisvahendi leidmiseks konsulteerige oma lemmiku ihuarstiga, kes looma tundes soovitab teile parimat.

Kui on käes hetk, mil teil on varutud pesemisvahendid, hulganisti vaba aega ja kinnihoidjaid, võite looma vette tõsta. Kasutada saab vanni või suuremat suupesukaussi olenevalt looma suurusest ja vastupanu raevukusest. Enne shampoonitama hakkamist kastke kasukas märjaks ja hõõruge vahuvesi hoolega karvadesse 5-10 minuti jooksul. Ärge kunagi kallake shampooni otse pudelist loomale peale, sest enamus müügilolevatest vahenditest on kontsentraadid ning võivad põhjustada kerget nahaärritust. Lahjendage veega vahekorras 1:10, nii on ka shampoonikulu väiksem. Pesemise ajal on targem peapiirkond jätta viimaseks, et vältida ohjeldamatut raputamist. Jälgige hoolega, et pesemisvahendit ei läheks silma ning vett kõrva-tagajärjeks võib olla põletikuline protsess. Lõpuks loputage oma “ohver” hoolega voolava vee all ning katsuge kiiresti rätikuga kuivaks hõõruda. Katsetage fööni.

Kui loom teie käest ära põgenes, meelitage ta diivani alt välja, peske, loputage ja kuivatage uuesti ning kammige või kraasige ta veidi niiskena läbi, et vältida karvade kokkukleepumist.

Kui shampoon ei sisalda balsamit, siis enne koera lõplikku loputamist kasutage seda. Spetsiaalne karvabalsam lahjendatakse vees nagu shampoongi ja hõõrutakse karvadesse. Lasknud balsamil mõned minutid toimida loputatakse loom lõplikult. Balsam katab iga üksiku karva kaitsva kilega ja tänu sellele on kasukat kergem kammida. Samuti aitab balsam kaitsta naha ja karvastiku loomulikku niiskust.

Kui teil pole tahtmist ega võimalust endal niimoodi jännata ,võite oma lemmiku viia vastavasse loomade pesemisasutusse.

Reeglina on teie lemmikloomade meelest pesupäeva näol tegemist kõrgema kategooria ahistamisega, mis teeb nende liiga sagedase kümblemise üpris problemaatiliseks. Loomade pesemise puhul võikski lähtuda põhimõttest – nii tihti kui vajalik, nii harva kui võimalik.

Emase kassi jooksuajad.

Emase kassi indlemine ehk rahvakeeli jooksuaeg on kassiomanikele teada tüütu aeg. Kass muutub närvilisemaks, mõnikord agressiivsemaks, mõnikord jälle segavalt lähedustotsivaks. Tavaliselt kaasneb selle perioodiga valjuhäälne eneseväljendamine, enese nühkimine mööda maad, veeretamine. Iseloomulik on, et kui kassi silitada, ajab ta tagakeha püsti ja tunneb silitamisest tavapärasest suuremat mõnu. Isu võib olla väiksem. Kui ind kestab kauem või esineb väga sagedasti, kaasneb sellega märgatav kaalulangus. Häbemest võib erituda veresegust eritist. Kass tegeleb oma sabaalusega tavalisest sagedamini.

Inna vastu on põhimõtteliselt kolm varianti. Neljas variant on omanike tugevad närvid. Kassi puudutavatest vahenditest tulevad kõne alla tabletid, süstid ja operatsioon. Nii tabletid kui süstid on sarnase toimega ja lükkavad tüütut innaaega edasi nii kaua kui nad toimivad. Tablette, mida saab vaid retsepti alusel või oma loomaarstilt, kes on looma üle vaadanud, tuleb anda kord nädalas. Reeglite järgi peaks ind algama siis, kui tabletiandmine ära lõpetada või lihtsalt unustada. Samas muudab võõras hormoon ehk tablett looma enda olukorda sel määral, et innatsükli taastumine võib pikemalt aega võtta. Kui innaaeg on juba peale hakanud, tuleks tablette anda kord päevas seni kuni innatunnused kaovad, edasi jälle kord nädalas.

Sama toimega süstid mõjuvad reeglina kauem – kuni kuus kuud.
Nii tablettidel kui süstidel  on kõrvalmõjud ning mõlemad soodustavad piimanäärme- ja munasarjakasvajate, maksahaiguste ning emakapõletike teket.
Suhteliselt vähem koormab kassi organismi ühekordne narkoos ja selle ajal tehtav operatsioon – steriliseerimine. Selle käigus eemaldatakse emakas ja munasarjad. Võimalik on ka mõni organ neist alles jätta kuid siis jäävad alles nii jooksuajad kui võimalus allesjäänud organites patoloogia tekkimiseks.
Väga üksikutel kassidel jääb peale steriliseerimisoperatsiooni alles innasarnane käitumine. Poegade sünnitamine saab igal juhul välistatud.
Soovitav on steriliseerimisoperatsioon ette võtta enne esimest jooksuaega – st tavaliselt kuuekuuselt. Müüt, et kass peaks ikka enne ühe pesakonna poegi sünnitama, ei pea paika. Tema füüsilist ega vaimset tervist ei mõjuta see kuidagi. Kassipoegi sünnib meil niigi liiga palju. Vastutustundlik kassomanik lepib varem või hiljem loomakliinikus kokku aja operatsiooniks.

Kassi steriliseerimine.

Soovitav on hoida kass vähemalt kaksteist tundi enne operatsiooni söömata. Selleks on parem planeerida aeg lõikusele päeva esimeses pooles. Ka lõikusejärgselt on parem, kui te saate vajaduse korral küsimuste tekimisel kliinikusse tagasi helistada ja arstiga nõu pidada. Õhtusel ajal või ööseks looma koju viies ei pruugi teil seda võimalust enam samal päeval olla.
Peale steriliseerimist saate te oma kassi kätte magavas olekus. Soovi korral saab paluda arstilt ka nn äratusega narkoosi, mis on veidi kallim. Magaval kassi on silmad lahti ning keel suust väljas – selleks, et lõtv keel narkoosi ajal kurku ei vajuks ja hingamisteid ei suleks. Kui ta hakkab keelt suhu tagasi tõmbama, on tal juba tekkinud neelamisrefleks ning siis hoiab ta ka hingamisteid ise lahti. Silmadesse paneme narkoosi ajaks geeli, mis võib mõne aja pärast näida karvana. See on selleks, et silm ära ei kuivaks, sest loomal on narkoosis silmad lahti ja ta ei niisuta neid laugude liigutamisega nagu ärkvel olles.
Kui kaua kass veel kodus magab, on raske arvata. Üldjuhul ärkavad nooremad loomad narkoosist kiiremini, vanemad, kellel on aegalasem ainevahetus, magavad kauem. Mõni kass magab paar tundi, mõni õhtu või hommikuni. Üldjuhul eelistab loom operatsioonipäeval magamist ka nn äratusega narkoosi korral.
Kodus asetage loom kindlasti põrandale, et ta ärgates ja liikuma hakates ei saaks kuskilt alla kukkuda. Narkoosist ärkav loom on nagu purjus ja ei koordineeri oma liigutusi. Kui kiisu saabub koju transportpuuris, on otstarbekaim ta sellese ka jätta, asetades puuri põrandale ja avades puuriukse. Veenõu peab olema loomale kättesaadav. Üldjuhul võib kass peale steriliseerimisoperatsiooni ka samal päeval süüa.
Tähtis on toidu kvaliteet – seda kogu elu jooksul.
Kuigi üldjuhul ei vaja kass nahasiseste õmbluste kaitseks vesti ega kraed, soovitame seda siiski kasutada kümne päeva jooksul. Krae on loomale ebamugavam ja sellega harjumine võtab paar päeva aega, samas aga poevad nutikamad kiisud vestist imekombel siiski välja. Kord päevas võiks haava üle vaadata, et veenduda selle korrasolekus. Operatsiooniärrituse tõttu tekkinud turse peaks kaduma paari päevaga. Kauemaks jääb kõva “tükk” haava kohal naha all, mille moodustavad kõhuseina õmblused. Mõnel juhul võib loom peale narkoosist ärkamist oksendada.

Isasel kassil jooksuaega kui sellist pole. Tema on valmis vastavalt käituma igal ajal kui kellelgi kassipreilidest lähiümbruses innaaeg peaks olema.Esimesed märgid isase kassi suureks saamisest võivad ilmneda juba neljakuuselt. Kass muutub rahutumaks, aktiivsemaks, mõnikord agressiivsemaks, hakkab tihedamini pissima, tihti selleks mitte ettenähtud kohtadesse. Tavaliselt eelistab vertikaalseid pindu – lauajalad, kapinurgad, uksepiidad jne. Häälitsused muutuvad nõudlikumaks, tugevamaks.
Kuna tavaliselt nii noortel loomadel haiguslikke põhjuseid selliseks käitumiseks pole, siis ongi enamusel juhtudest tegemist suguhormoonidest tingitud märgistamisvajadusega.  Vanematel kassidel tuleks kindlasti jälgida, kas kõuts selleks ettenähtud kohtades urineerides mingit valu- või ebamugavustunde märke ei ilmuta. Samad tunnused on ka algaval kuseteedepõletikul. Vanematel loomadel võib märgistamine saada harjumuseks. Sellisel juhul ei pruugi kastreerimine aidata. Ka on nende puhul tõenäolisem mõni haiguslik põhjus. Samas on ka mitmeid haiguslikke seisundeid, mille puhul kastreerimine võib leevendust tuua.
Ka isaste kasside puhul on kasutatud sugutungi vähendavaid tablette ning süste. Oma ülesande nad küll täidavad kuid nende puhul on täheldatud teatud maksahaiguste esinemissageduse suurenemist.
Lõplikuim vahend isase kassi märgistamise vastu on kassi kastreerimine.

Õues käivatel kassidel, kelle puhul märgistamine pole nii suur nuhtlus, kaob kastreerimisjärgselt vajadus võtta ette mitmepäevaseid reise kilomeetrite taha, et külastada mõnd kassipreilit või lihtsalt tema akna taga koos konkurentidega ööde kaupa kontserte anda ning tugevaimat endi seast välja selgitada. Pigem hakkavad nad oma territooriumi teiste isaste eest kaitsma. Üldjuhul vähenevad kulukad käigud loomaarsti juurde sõjahaavade tohterdamiseks.
Enamus loomaarste soovitab kassi poole aasta vanuses kastreerida.
Kui kiisu just varem pole hakanud perenaise sussi sisse või peremehe kohale voodis oma ihuhädasid rahuldama.
Vajadusel võib seda teha ka nooremale loomale.
Operatsioon tasuks planeerida ennelõunasele ajale sest siis on kergem looma söömata hoida. Kuna kassid käivad tihti ka öösiti väikesel einel, tuleks pääs toidu juurde takistada juba õhtust. Soovi korral saab loomale teha narkoosi, millele on olemas nn vastusüst. Sellisel juhul lahkub loom lõikusejärgselt kliinikust kergelt uimasena kuid ärkvel. Sellise narkoosi maksumus on veidi suurem. Üldjuhul saate te kassi peale kastreerimist koju viimiseks kätte magavana, silmad lahti ja keel suust väljas – selleks, et lõtv keel narkoosi ajal kurku ei vajuks ja hingamisteid ei sulgeks. Kui ta hakkab keelt suhu tagasi tõmbama, on tekkinud neelamisrefleks ja loom suudab ka hingamisteid ise lahti hoida. Silmadesse paneme narkoosi ajaks geeli, et need ära ei kuivaks. Mõne aja pärast võib tunduda, nagu silmas oleks karv. Narkoosis loom ei pilguta silmi ja nii tuleb neid geeliga niisutada.
Kui kaua kass kodus veel magab, on raske ette arvata. Üldjuhul ärkavad nooremad loomad kiiremini,vanemad, kellel on aeglasem ainevahetus, mõne aja pärast. Mõni kass magab paar tundi, mõni kauem – õhtu või hommikuni.
Kodus asetage loom kindlasti põrandale, et ta ärgates ja liikuma hakates ei saaks kuskilt kukkuda. Narkoosist ärkav loom on nagu purjus ja ei koordineeri oma liigutusi. Kui kiisu saabub koju transportpuuris, on otstarbekaim ta jätta samas puuris põrandale, puuriuks avatud. Veenõu peab olema loomale kättesaadav. Üldjuhul võib kass peale kastreerimist samal päeval ka süüa. Tähtis on toidu kvaliteet ja seda kogu elu jooksul.
Kastratsioonihaavad ei vaja järelhooldust. Paari päeva jooksul peaks jälgima, et haavadele ei kleepuks liiv kui loom pissil käib. Selle võib sealt ära loputada kummeliteega või vesinikülihapendi lahusega. Kui ka vähene, operatsioonijärgne turse on haavade ümbert kadunud, võib haavad lugeda paranenuks.
Mõnel juhul võib loom peale narkoosi oksendada.
Operatsioonijärgsel päeval võib kass olla veel veidi uimane. Tavaliselt hakkavad kassid peale kastreerimist ennast endiselt tundma teisel-kolmandal päeval.
Muret peaks tundma siis, kui kass paari päeva pärast veel süüa-juua ei taha või korduvalt oksendab.

Puukborrelioos on haigus, millesse inimesed ja loomad võivad nakatuda puukide vahendusel. Kui haigusetekitaja on puugi süljega organismi jõudnud, püsib ta seal tõenäoliselt kogu selle eluaja hammustuse kohal või selle läheduses nahas. Väga vähestel koertel hakkavad haigusetekitajad paljunema ja liiguvad läbi sidekoe, kaasaarvatud liigesekõhr, puugihammustuskoha poolt alates.
Peremeesorganismi – st koera haigestumine on seotud põletikulise reaktsiooniga liigesekõhres. Vaatamata pikaajalisele, kuid või aastaid kestvale ravile, jäävad haigusetekitajad organismi püsima.Miks üks või teine loom haigestub, pole lõpuni välja selgitatud.
Haigestumine toimub 2 kuni 5 kuud peale puugihammustust. Haigel koeral on palavik, ta on isutu, loid, lonkab vahelduvalt mitut jäset. On täheldatud neerupuudulikkuse teket.Viimast eriti kuldsetel ja labradori retriiveritel ning Berni karjakoertel.
Haigust täpselt diagnoosida on keeruline kuna ka haigusekandjatel kuid kliiniliselt tervetel loomadel annab vereanalüüs positiivse vastuse. Kas käesolev haigus on põhjustatud just borrelioositekitaja poolt, jääb selgusetuks. Samas ei välista proovi negatiivne vastus haigusetekitaja leidumist organismis.
Haigust aitab ennetada vaktsineerimine, mida tehakse vähemalt kaheteistnädalastele koertele kord aastas. Esmakordsel vaktsineerimisel tuleks teha kordussüst kahe-kolme nädala pärast.